Mina arvan, et tänapäeval kipuvad kõik olema hirmus kärsitud - kõik peab kohe kiiresti kätte tulema või veel parem - juba sünnihetkel valmis olema.
Tea, kas inimkonda mõjutab alateadlik bioloogiline hirm, et seesinane maailm hakkab otsa saama?
Linna-Mägi-Joala algusaegadel oli rahval märksa rohkem aega ja kannatust kuulata/vaadata/oodata.
Ja kui aegadetagust meenutada, siis ei tule meelde, et oleks nimetatud noori mehi sedamoodi kritiseeritud või kogunisti neile kiiret lõppu kuulutatud - neist tunti rõõmu, nauditi ja kujuneti koos nendega. Eks suur roll ole selles kindlasti meedial. Toona polnud võimalusi oma eriarvamusi niimoodi avalikult ja kõigile nähtavalt eksponeerida
ja teistele peale suruda.
Rannapil on jumalast õigus, et Ott peaks leidma oma stiili ja omad laulud. Seda ta ju praegu teebki - ta tunnistab ju isegi, et otsib, liigub eneseleidmise suunas, aga pole veel kohale jõudnud.
Kõikide pakutavate võimaluste järgiproovimine ongi ju katsetamine - eneseleidmise tee kärestik.
Häirivalt närviliselt mõjuvad kommenteerivad kriitikud. Meie Otil vaevalt esimene hullumeelne aasta seljataga ja juba on kaarnad kallal kritiseerima ja talle perspektiivitust kuulutama.
Nendelt, kes väidavad nagu puuduks Otis "säde", tahaksin küsida, milliseid kontserte nad näinud on? Mille põhjal seda järeldavad?
Möödunud aasta esinemiste paljususes on minul olnud mitmesuguseid kogemusi.
Esmalt nendin ma, et niivõrd pöörane aasta nagu oli möödunu, polegi õige aeg artisti võimeid ega võimalusi objektiivselt hinnata. See aasta kujunes pigem füüsiliseks ja vaimseks jõukatsumiseks - kas hääl ja vaim ootamatult kaela sadanud uuele koormusele üldse vastu peab. Ja küllap tuli aasta jooksul ette hetki, kui ei pidanudki vastu.
Stiilide laiahaardelisusega seoses julgen arvata, et sädet oli vähem neis esinemistes, mis tulid ette kiirkorras ja kulgesid ilmselgete üleväsimuse tunnustega. Mina usun, et otsitava sädeme puudumine või olemasolu möödunud kontserdiralli jooksul annab aimu sellest, kas konkreetne stiil oli Otile omane või polnud mitte.
Küllap tema ise oskab kõige paremini hinnata, millised möödunud hooajal esitatud laulud ja kontserdid talle sobisid ja millised mitte ning suudab õiged järeldused teha, mis teda eneseleidmise teel edasi aitaksid.
Tähelepaneliku vaataja/kuulajana julgen mina öelda, et kõige sädelevam on olnud Ott siis, kui ta laulab romantilisi ballaade või lugusi klassikalise rocki vallast. Eriliselt põnev oleks kuulda temalt sümfoonilise rocki stiilis katsetusi, kus tema võimas hääl ja oskus muusikasse sisse minna annaksid maagilise efekti.
.